Mu läbistav karje
jääb kaikuma öösse,mis täis on varje,
varje.
Tumedaid.
Istudes,tundes kuldkollase elupuu viljades omaenese tegude väärtust.
Pea langeb.
Piitsutavad kahetsuse ahelad.
Laks!
Said sellega näkku.
Aih.
Kuid kannata ära,Sa oled väärtustatud.
Nõndamoodi.
Sulgunud elu väravate vahel oled peidus.
Kuid Sulle meeldib.
Haarates seelikuäärest,jalanõud näpu otsas,astud edasi.
Varvaste vahelt pressimas välja tuline tundküllus
ja lõhkenud süda rinnus.
Astud aga edasi.Kahetsed kibedasti,kuid pilt on halli silma ees-
tead,et õigus võidab.
Õigus,
headus,
armastus.
Sul silmis on siht-Toonela.