Wednesday, April 14, 2010

Jah,ma unustasin oma seeliku koju,andke mulle andeks.

Hea tuju on lihtsalt nakkav.Sa paned mind naeratama.Kõik sinus,su optimism,naljad ja näod kui ülikeskendunud näoga Andresega piljardit mängid:)
Aga jah,mina isiklikult tunnen end nagu väike vasikas,kes on siia k*****se kooli vangistatud.
Ja ma tahan juba niiväga oma päikeseprillid kätte saada-no kaua võib...
Ja SINA võlgned mulle ikka veel midagi:)Ei mingit tasuta ÜKT`d,arvesta sellega.
Nii imelik kui see ka poleks,tunnen et minu sees on mingi väike ääretult rõõmus karvane loomake,kes kogu aeg rabeleb..
Anna mulle andeks.Sul oli ja on õigus-babysteps and I`ll get through.Mul on kahju,et sa tookord noortekas mu reaktsiooni nägid.Sa poleks mingil juhul tohtinud seda näha.Aga ma ei saa parata,ma armastan ju kõrvadega,eks?:) Ja see paneb ikka veel mind laua alla sulama;)Seda ei juhtu enam,ma luban.
Ja mulle tulid taaskord Ranno ja Krissu pulmad meelde.Kas keegi teab kuupäeva???
Olen igavesti sinu,Päike!
I don`t need no parachute baby if I`ve got you.

No comments:

Post a Comment