Jaa,ma kohe oskan olla pahandustemagnet ja neid peadpööritava kiirusega ligi tõmmata.Oeh.
Kallis Mia!
Kui aus olla,ega mul sulle mitte midagi sellist öelda polegi,mis sind tõeliselt lohutada suudaks.Sellise asja puhul nagu polegi sellist asja olemas.Kõik mis ma oskan öelda on see,et mul on nii nii siiralt kahju.Ja mul on väga kahju,et ma ei saa olla sulle toeks hetkel,mil sa mind võib-olla väga vajad.Sina oled ju minu jaoks alati olemas olnud..
Väike killuke siiski: kas sa mäletad,kui ma olin natsa pisem ja meie sinuga tulime Saaremaalt tagasi kahekesi?Sul oli siis vist veel see mannavahu värvi auto. Ja kuidas me siis sinuga koos Koit Toomet üürgasime ja mina tahapingile ronisin,et mööduvatele autodele oma sokke näidata..ja kuidas sina siis minu lõbustamiseks möödujate nägusid välja mõtlesid..Mul pole vist mitte kunagi nii tore olnud.Sa olid,oled ja jääd minu supervahvaks tädiks,keda ma vägavägaväga armastan.Aitäh kõige eest.
Ma armastan sind Mia.
PS: Mul tegelikult tuli üks mõte,aga ma ei tea,kuidas sa sellesse suhtuksid.Kui millalgi on sobiv hetk,siis ma tulen küsima sinu luba.
R.I.P. Henri Järve , mu kallis tädipoeg.