Wednesday, June 9, 2010

Ma vaatan sind kõrvalt,pisike ja näen iseennast.Ausalt.

No lihtsalt mega,kuidas ma ootan,et see õudus lõpuks läbi saaks.Et asi oleks kindel ja ma ei peaks enam kahevahel tilpnema.Kas ma siis pean seda tegema või mitte??Krt,nad ei tea seda ise ka.Kool-.-
Miks on nii,et ma lähen alati Elise juurest valutava kõhuga koju?Ma ütlen teile-sest meie koos moodustame jumala plahvatusliku combo.Sest meie oleme need,kes karukoopasse oma jahimeest ootama jäävad.Või..lasevad end alla ajada mõnel Lõuna-Korea turistil:)
Igav on.Tegelikkuses oleks muidugi niii palju teha,kui ainult oleks aega..ja tunnistan ausalt,viitsimist.Ma olen nüüdsest täielikult keskendunud oma eesmärgile ja enam ma nõrk ei ole.Ärge muretsege,ma olen ikka veel fööniks.
Ma mõistan,et üritad olla džentelmen,aga ma parema meelega unustaksin kõik selle.

1 comment: