Laske käia.
Laske aga.
Virisege mu värdja inglise keele üle.
Naeran näkku teile kõigile,kui teatan,et mind ei huvita.
Kas,ma küsin KAS,
pean ma võtma 20 kilo alla...
20 kilo juurde..
kasvatama perseni juuksed ja värvima need tumepruuniks...
või ajama end päris kiilaks?
Pean käima AA-s,jätma maha suitsetamise...
õppima armastama neid,keda vihkan...
kolima elama Kolga-...kuhuiganes....
muutma 24 tunniga end pereinimeseks ja saama neli last..
loobuma mõttest "päästa" Drag ja kolistama eluaeg ringi Opeliga...
Rääkima tervele maailmale tõtt..
või olema vait ja suruma kõik endasse..?
Kas ma tõesti,kohe päris TÕESTI olen sunnitud avama oma korteris kasside hoiukodu??
Ma olen täiuslik,ma rõhutan teile, absoluutselt TÄIUSLIK vihkaja ja täpselt kui vaja võin olla täiuslik armastaja.
Võin vabalt olla,ei teki küsimustki.
Siiski,on mõned tunded,mida ma pole iialgi tundnud...ja mõned tunded,mille puhul ma kardan,mille nad enesega kaasa toovad.
Kas mina õpin üleüldse kunagi lõplikult millegi osas alla andma?
Ja mida kuradit võib see enesega kaasa tuua?
Ma olen veidike võhmal.
Andestust.
No comments:
Post a Comment