Oh,

Nojah..
Üle KUI pika aja jälle siin...Suvi liigub minu jaoks natuke liiga kiiresti.Vahepeal on juhtunud nii palju ja ma...kõike kokku võtta lihtsalt ei jõua.Peaks otsa lahti tegema siis.
Elus (vähemalt minu elus)on ikka nii,et ei saa inimene olla kasvõi korraks täielikult õnnelik,ikka kukub vahele mingi kas suur või väike jama ,mis kõik ühtlaseks tumehalliks massiks segab...Ma olen natuke väsinud sellest lihtsalt.
Kui nüüd mõtlema hakata,siis tegelikult on ju kõik imeline-meid on juba homme hommikul ees ootamas tripp,mul on jälle raha(:D),Holland kohe kindlasti ei võida MM-tiitlit ja kui sellest veel väheks jääb siis meil on ju käes suvi!Aga siiski..ei.
Midagi on nihu.Ja ma pole ikka veel päris kindel,mis see täpselt on.
Jaaamh,Martti juures käik,Elise sünna(seee oli ulme,mis toimus 23.59-Annaliisa võttis Elise käest ja ühel hetkel olid nad vanished!Kas kujutate ette minu paanikat,kuna minu kell sai ju kõige esimesena 00.00??)ja ..
Hmm.Ma vist parema meelega ei räägi sellest.Ma ei ole veel isegi välja mõelnud,milline on mu seisukoht.See kõik on nii blurry minu jaoks.Midagi nii ebamäärast ja samas nii reaalset..Ma tunnen nii tugevalt,reaalselt ja füüsiliselt ja see peab tõsi olema..muud võimalust pole.Ja siis ma vaatan ja mõtlen,et ma olen loll,loll,loll.Sest seda pole,need füüsilised tundmused on mu enese vaimusünnitus ja mu mõte on nõrk ja katkev.Ma hoian kramplikult oma silmi kinni ja keskendun,aga see ei aita.Ja nüüd,kui ma silmad viimaks ometi lahti tegin,olen..üksi.Vaid mina ja tihe,mu mõistuse ümber keerlev hall udu.Hm,ma pole isegi kahevahel,ma isegi ei tea,mis need kaks on,mille vahel ma olen,ma ei tea,mis on mu võimalused.
Ma arvan,et ma pole oma mõistuse poolt iial varem nii segast signaali saanud.
...who might actually treat me well..

Britt,palun anna andeks selle raamatu pärast,ma tõesti üritan ta sinuni tagasi toimetada.

Tripile,tripile,tripile!!Oioi.Jälle blurry..