Hmh,peaksin oma paroolid ära muutma siin,Bloggeris.Aeg oleks juba.Aga samas ma nagu..nagu ei taha..Tahan,et kõik oleks ja jääks nii,kui on,pisidetailideni.Ma ei taha lasta lahti kellestki sellisest,kes on minu elus alati rohkem või veidi vähem oma kindla koha peal olnud ja..natukene nagu watched over me.Asju oli ka raske pakkida.Ma nagu ei osanud midagi teha.Süda peksis ja hirm oli kõigist loobuda.Kõigist,kes on minu elus sunshine`i kohta täitnud.
Ma ei tea,kas ma suudan ja oskan lahti lasta.
Blogger on minu ja jääb minu omaks,ma ei unusta seda.Usaldus paiskub nagu tulvavesi läbi selle.
Ja paroolid?
Need jäävad samaks.
No comments:
Post a Comment