ULMEULMEULME!!!
Ma ei oska mitte midagi öelda.
Tunnen,kuidas ma seestpoolt tükk tüki haaval suren,aga....Hämmastavalt vaba tunne on...
See teebki asja keeruliseks.Tunnen,et tahan vajuda maha ja nutta ja öelda,et Sinuta pole ma keegi...ja samas tahaks tõusta üles ja ajada lõug taeva poole ja öelda:...Mina!See olen mina!"
Imelik.
Ma armastan.
Ja ma armastan veelkord
Ja veel.Ja veel.Ja veel.
Ja ma ei õpi.Aga miks ma peaksingi?Kas ma üleüldse tahangi??
Ei.Jah.
Ma ei suuuuuuuuuuuda otsustada,mis on minu arvamus.
Igatahes tabasin end olukorrast,kus põlvitasin keset asfalti,lobid ümber,kevadise vihma käes...Ja ei suutnud otsustada,kas pisarad,mida ma nutan,on õnne-või õnnetusepisarad.Vaatan taevasse ja tunnen,et lootust enam ei ole...ja siis naeratan oma siirast,kõige mesimagusamat naeratust lume alt pääsenud mullale.
Ma armastan.Aga..Ma ei saa aru..
Ja sina,sina...