Päike paistab aknast sisse nii tugevasti,et kardan,et kõrben üsna varsti.
Jaa,hea on mõelda,et hahaaa,nemad on seal koolis,teevad actually TÖÖD ,kui mina saan kodus lihtsalt jalad seinale visata.Aga...Tunne on üksildane.Eriti pärast eilset.Jah,Sa suutsid minus selle tunde tekitada:)
Ja ma hakkasin mõtlema.Et mida MINA tahan.Aga mida ma siis ikkagi tahan???
Ja mu mõttekäik töötas umbes nii:
Esiteks olen ma väsinud.Mitte füüsiliselt(kuigi seda samuti natuke).Aega oleks vaja.Et see kuradima aeg ka nii kiiresti lendama peab!Samas...miski ei ole suvest parem ja mida kiiremini ta kohale jõuab,seda parem.Niisiis?
Dilemma.
Teiseks..Tahaksin ma Saaremaale.Vanaema ja vanaisa ja Teero juurde.Tahan vaadata taevasse ja vaadata,et näe,see on ikka veel sinine,mitte heitgaasidest juba hallikaskollane.Ja ma tean,et seal on muru roheline.Seal on kogu aeg.Ma tean seda.Ja see on üks ja ainus koht,kus võin välja minna meikimata ja kalossides.Sest seal ei huvita kedagi ,milline ma välja näen.Saan end taaskord tunda naiivse pubekana,kel on pea pilvedes ja meri põlvini...See tunne,et hoiad roolirattast,aken on avatud,tuul sasib jõhkralt mõlema käega su juustes ja...järsku pead auto teeääres kinni ja purskad nutma.Aga ei,seekord on see õnnest.Suurest vabaduse tundest,mis su rinda seestpoolt surub.Teed ukse lahti,astud välja ja tuigud nagu joobnu mõned sammud eemale.Mitte sellepärast,et sa purjus oleksid.Oo ei.Hoopis sellepärast,et kui peale aastaid ja aastaid ekslemist lõpuks oma oled leidnud,saad sa aru,kes ta tegelikult on.See on õnne lõhn õhus,keda sa armastad.
Vahel ma mõtlen,et Sinuta oleks lihtsam,palju lihtsam.Aga lahti sust lasta on raske,nii raske.Ja seda ma ei tee.
Tahan,et näitaksid mulle oma hinge sügavamaidki soove.Tahan neid näha.Ja et teed seda,mida alati oled igatsenud-siis näen ma Sind tõeliselt.